Vana kirjakeele korpus
Henriku Liivimaa kroonika
Henrik, 1224-1227

See on Eesti ja Läti 13. sajandi ajaloo tähtsaim allikas ning vanimaid läänemeresoome keelemälestisi. Ladinakeelset kroonikat on ajaloolased korduvalt analüüsinud. Põhjaliku, kogu varasemat uurimistööd kokku võtva käsitluse esitab Sulev Vahtre teoses "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227" (1990). Kroonika algset, autori käega kirjutatud originaalkäsikirja pole säilinud. On teada 16 terviklikku või osaliselt säilinud ärakirja, millest kõige vanem ja olulisem on tuntud Zamoyski koodeksi (Codex Zamoscianus 'Varsaviensis') nime all. See on kroonika ainus pärgamentkäsikiri ja seda säilitatakse Varssavis Poola riigiraamatukogus. Leonid Arbusow juunior on kroonika käsikirju üksikasjaliselt uurinud ja koostanud käsikirjade sugupuu, näidates nendevahelisi tekkelisi seoseid. Kroonika parimaks editsiooniks peetakse L. Arbusowi – A. Baueri 1955. ja A. Baueri 1959. a ladina- ja saksakeelset väljaannet.

Eestikeelseid tõlkeid on kolm: Jaan Jungilt (1881–1883), Julius Mägistelt (1962) ja Richard Kleisilt, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel (1982). Julius Mägiste mainib oma tõlke eessõnas veel klassikalise filoloogi Rudolf Laanese moodsa keelega eestindust, aga selle tegija hukkus ja käsikiri hävis 1941. a sõjasuvel. VAKKi võetud keeleaines pärineb kroonika 1982. a ilmunud väljaandest.

Kroonika keelt on peetud elavaks ja ilmekaks, keskaegse ladinakeelse proosa arvestatavaks näiteks. Teksti põimitud eesti- ja liivikeelseid sõnu ja lauseid on eesti keele ajaloo uurijad tõsisemalt analüüsinud juba Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekuil möödunud sajandil. Pikemaid arutelusid leidub Jakob Hurda, Mihkel Veske, Villem Reimani, Jaan Jõgeveri, Heikki Ojansuu, Lauri Kettuneni jt töödes. Julius Mägiste teoses Vanhan kirjaviron kysymyksiä (1970: 11–25) on nii hinnanguid varasemate uurijate seisukohtadele kui ka omapoolseid selgitusi peamiselt kolme (või nelja) eesti- või liivikeelse lause kohta. Põhjaliku ülevaate kõigist senistest käsitlustest leiame Paul Alvre kaheosalisest artiklist "Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (I), Laused ja üksiksõnad", "Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (II). Isikunimed" (Alvre 1984). Mainitud uurimustele tugineb ka Henriku Liivimaa kroonika eesti keele aines VAKKis: 4 apellatiivi (kihelkond, maja, malev, vaip), 3 lausekatket (magetac, Maga magamas, Laula! Laula! Pappi! ja hüüatusena esitatud appikutse Tarapita 'Taara a(b)ita (avita)', mis on hilisemasse kasutusse jäänud nimena. Muid isiku- ega kohanimesid VAKKi võetud ei ole.

Kirjandust

Alvre, Paul 1984. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (I). Laused ja üksiksõnad. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 335–342; Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (II). Isikunimed. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 538–543.

Heinrichs Livländische Chronik. 2. Aufl. Bearb. von L. Arbusow (+) u. A. Bauer. – Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumenta Germaniae historicis separatam editi. Hannover, 1955.

Henriku Liivimaa kroonika. Tõlk. J. Mägiste, Stockholm; Rooma 1962.

Henriku Liivimaa kroonika. Toim. ja komment. E. Tarvel. Tõlk. R. Kleis, Tallinn, 1982.

Läti Henriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat. Alguskirja järele wälja annud J. Jung, Tartu, 1881–1883, wihk 1–4.

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki.

Vahtre, Sulev 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227, Tallinn.