Usutavasti laialt levinud kategoriseerimist seletab täpsemalt A. W. Hupel 1795. aastal ilmunud teoses "Idiotikon der deutschen Sprache in Liefund Ehstland". Hupel esitab seal definitsiooni termini eba- või mitte-saksa kohta: see pole saksa, vene ega rootsi keel ning sellega märgitakse vaid eesti või läti keelt. Analoogseid näiteid on teisigi: esimeste läti keelde tõlgitud teoste (1586) pealkirjadeski oli mainitudki, et tõlge on saksa keelest mitte-saksa keelde (sks aus dem Deutschen ins Undeutsche) või liivlaste nimetamine mitte-sakslasteks Riia kildi dokumentides 14. sajandil (Bojtár 1999:129).

Hupeli definitsioonist on aru saada, et terminil eba- või mitte-saksa on suur sotsiolingvistiline ja keelepoliitiline kaal. Selle alla ei kuulu ükski suure riigi või valitsejate keel. Seega on sellega tähistatud vaid kohalik madalam ja funktsioonide poolest piiratum keelekuju. Murdeliigenduste sotsiolingvistilises analüüsis on sestap veelgi üks tasand, millega arvestada: on eliidi keel, mis on justkui rohkem keel, ja alamate keel, mis on mitte-eliidi keel, väärimata keele staatust ning siis veel murded.

Siim Antso

Bojtár, Endre 1999. Foreword to the Past: A Cultural History of the Baltic People. Budapest: Central European University Press.