Vana kirjakeele korpus
Ehstnische Sprachlehre fuer beide Hauptdialekte (katkend)
Hupel, August Wilhelm, 1780

Kõige põhjalikumalt on 18. sajandil Eesti murdeliigendust käsitlenud August Wilhelm Hupel teoses "Ehstnische Sprachlehre fuer beide Hauptdialekte, den revalschen und doerptschen; nebst einem vollstaendigen Woerterbuch" (1780).

Hupel sündis Saksamaal Buttelstedtis, õppis Weimari gümnaasiumis ja Jena ülikoolis (Jürjo 2004: 31–33). Oma grammatikas, mis toetub muuhulgas Anton Thor Hellele (vt Ibid: 381), liigendab ja piiritleb Hupel nii pea- (Hauptdialekte) kui ka kõrvalmurdeid (Nebendialekte). Väikseim murdeüksus Hupeli liigenduses on kihelkond, ent peamiselt kirjeldab Hupel keele varieerumist toonaste suuremate haldusüksuste, kreiside, hertsogkondade, provintside ja maakondade abil.

Hupeli sõnul kõneldakse Tallinna murret Eesti hertsogkonnas, Saaremaa provitsis, Pärnu kreisis ja osalt Tartu kreisiski. Tartu murret aga kahes (teises trüki järgi ühes) praostkonnas ehk 17 Tartu kreisi kihelkonnas, ulatudes samas ka naaberaladele.

Hupeli grammatikas on seni kõige detailsem murdekirjeldus. Tallinna peamurde all kuuluvad Hupeli kohaselt Harju, Läänemaa, Põltsamaa ja Peipsi, kuid ka Järva ja Viru kõrvalmurre. Peipsi ja Viru on justkui üleminekualad: mõlemas on palju Tartu sõnu. Peipsi murret kõneldavat Peipsi järve kaldal aga ka Kodavere, Maarja-Magdaleena ja Torma kihelkonnas, kõige iseäralikke vorme leiab aga Alatskivist. Peipsi murde puhul on näha veidi erandlikku malli: murde nimi ei ole seotud haldusüksusega, vaid mingi piiritleva või ühendava loodusobjektiga: Peipsi järvega. Murdenime seotus loodusobjektiga loob erandi ja annab edasi omamoodi konnotatsiooni: järv kui kogukondliku sidususe looja, millel on defineeriv mõju isegi veidi kaugematele aladele (sellest ka ulatumine lähikihelkondadesse). Tartu murde alla kuuluvad Otepää, Rõuge ja Räpina kõrvalmurre. Puhtaimat Tartu murde kuju kõneldaksegi Otepääl. Palju täpsemalt Hupel Tartu murret ei liigendagi. Hupeli Tartu murde käsitlust arvatakse toetuvat Johann Christoph Clare käsikirjale (Jürjo 2004: 381). Toetumine sekundaarkirjandusele võib seega seletada, miks Tartu murde sisemine liigendus on teistmoodi struktuuriga kui Tallinna murde oma. Näiteks pole Tallinna murde puhul Hupel kirjutanud kui paljudes või mis kihelkondades seda keelekuju kõneldakse.

Üldistatuna võib Hupeli liigenduses peamurdepiiri seada Kodavere ja Maarja-Magdaleena kihelkonna lõunapiirile ning läänest Võrtsjärvele. Hupel elas ja töötas oma seatud peamurdepiiri läheduses: Äksis ja Põltsamaal (hiljem ka Paides). Tema peamurdepiiri paigutus vastab küllaltki täpselt hilisematele käsitlustele. Niisiis võis siingi olla roll oma kodukoha vahetu tundmisega. Kubermangupiiril pole Hupeli peamurrete piiritlemisel ainumääravat mõju: Tallinna murret kõneldakse nii ühes kui ka teises kubermangus. Kuigi selle liigenduse järgi kuuluvad Saaremaa ja Pärnu kreis samuti Tallinna murde alla, ei nimeta Hupel neid siiski kõrvalmurreteks. Eraldi tähelepanu pöörab Hupel Pärnu murdele, mida ta iseloomustab kui segu Tallinna ja Tartu peamurdest, millel siiski on rohkem Tallinna murde jooni. Küllap on nn Pärnu murre tallinlikum seetõttu, et seda kõneldakse suuresti Läänemaal. Hupel ei täpsustanud Pärnu murde sisemist jaotust, aga on võimalik, et sealt kumab läbi Mulgi murre (ehk Hupeli nimetatud sarnasus Tartu murdega), mis on liidetud Pärnu murde alla. Oma grammatika teises, 1818. aasta trükis täpsustab Hupel, et Pärnu murre ulatub kuni Viljandi linnani. Küll aga ei kirjuta ta Mulgi murdest veel ka siin mitte.

Hupel oli kursis Gösekeniga ning oma grammatika teises trükis tsiteerib ta Gösekeni murdemärkusi, mis puudutavad võõrkõlalisi sõnu mingil murdealal. Sarnane Hellega on Hupelil näiteks see, et mõlemad mainivad Läänemaa, Harjumaa ja Järvamaa murdeala. Seega on näha toetumist ja ehitamist varasemale murdekirjandusele ning mingisugune traditsiooni kujunemist. Ent samas on Hupel ka ise mitme traditsiooni alguseks. Niisamuti on Hupel teises trükis täiendanud oma murdekirjelduse sissejuhatust liivi keele ümber käinud arutlusega, öeldes, et mõned (tekstis konkreetselt nimetamata, aga eeldatavasti ka needsamad ajalookirjanduse autorid ja nende mõtete edasiarendajad) on pidanud liivi keelt kolmandaks peamurdeks. Hupeli arvamuse järgi oli liivi keel sarnane kas Tartu või pigem Pärnu murdega.

Siim Antso

Kirjandust

Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigiarhiiv.