Heinrich Gösekeni 1660. aastal ilmunud "Manuductio ad Linguam Oesthonicam" on esimene keeleteaduslik teos, kus Eesti murretest on pikemalt juttu.
Teose täielik pealkiri on "Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache, Bestehend nicht alleine in etlichen praeceptis und observationibus, Sondern auch In Verdolmetschung vieler Teutschen Wörter. Der Öhstnischen Sprache Liebhabern mitgetheilet Von HENRICO GÖSEKENIO, Hannovera-Brunsvigo, Der Christlichen Gemeine zu Goldenberg in der Wyck Pastore, der umbliegenden Land Kirchen Praeposito, und des Königl. Consistorij zu Reval ordinario Assessore. Reval, Gedruckt und verlegt von Adolph Simon, Gymnasii Buchdr. Anno 1660."
Täielik faksiimile Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasis GRAFO.
Göseken sündis Saksamaal Hannoveris ja õppis 1630. aastatel usuteadust Rostocki ülikoolis. Alates 1637. aastast elas ja tegutses Göseken Eestis. Gösekeni eeskuju oli Heinrich Stahl ja tema 1637. aasta teos "Anführung zu der Estnischen Sprach". Stahli ainus märkus murrete kohta on aga vaid tõdemus, et Eesti eri paikades räägitakse teisiti. Oma teoses kirjutab Göseken, et on Stahli sõnavara täiendanud Johannes Gutslaffi grammatikast „Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam“ leituga. Viimati mainitud trükis täiendas küll Gösekeni eesti keele sõnavara (ja selle põhjal tegi ta küllap ka oma murdeüldistused), kuid Gutslaff ise oma teoses murrete paiknemist ja omavahelist suhet ei kommenteeri.
Göseken kommenteerib esimesena põhjalikumalt keele varieeruvust. Küll aga ei leia tema teosest päris terviklikku murdeliigendust ega -käsitlust. Kuigi Gösekeni sõnul on igal kihelkonnal ja piirkonnal iseäralikke sõnu, on ta täpsemalt ja pikemalt kirjutanud viiest Põhja-Eesti piirkonnast: Läänemaa, Virumaa, Järvamaa, Harjumaa.
Kõige puhtamat, st Gösekeni mõistes sõnalaenudest vaesemat keelt (sks die reineste Sprache) räägitakse Gösekeni meelest Läänemaal, kus ta ise suurema jao oma elust vaimulikuna tegutses. Seega soovitab ta võtta omaks Läänemaa sõnu, kuna need on head eesti keele sõnad. Gösekeni hinnang keele puhtusele ja sellest tulenevast õigsusele pole aga järjepidev. Isegi Läänemaa keele puhul tõdeb Göseken vähest (sic!) läbikäimist saarlaste ja hiidlastega. Teiste maakondade puhul räägib Göseken keelekontaktidest, nii välis- kui ka siselaenudest: Virumaa laenab ingerlastelt, Järvamaa tartlastelt ning Harjumaa tallinlastelt ja seal elavatelt soomlastelt. Kõik nimetatud keelekontaktid on lähinaabritega. Küllap püüab Göseken sellega näidata, et need piirkonnad on vähem oma murdelist omapära säilitanud, jättes täiesti tähelepanuta saksa, rootsi ja teiste struktuurilt võõramate keelte mõju. Tallinna ja Tartu nimetamine omaette annab aimu sealsetest juba eristuvatest iseloomulikest (linna-) keelest. Ilmekalt tuleb see esile Harjumaa ja Tallinna vastandusest, ent sama võib oletada Tartu ja Tartumaa puhulgi.
Kui palju oli Göseken mööda Eestit rännanud ja eri piirkondadest murdematerjali ise kogunud, pole lõpuni selge. Kindel on see, et ligi 40 aastat elas ta Kullamaal, enne seda Läänemaal ja Tallinnas. Gösekeni puhul on aga sekundaarkirjandusel märkimisväärne roll tema murdekäsitluses: olgugi et Stahlil ja Gutslaffil pole metamärkusi murrete liigenduse kohta, on nende autorite tähelepanekud keele kohta ja kogutud sõnavara olnud Gösekeni murdeloo allikas. Kahtlemata oli teisigi, kellelt võis Göseken murdekeelt kuulda, olgu selleks kas või tema kolmas naine, Saaremaalt pärit aadlipreili. Kuid iga dokumenteerimata vestluse mõju on paraku võimatu arvesse võtta.
Gösekeni teoses on eraldi peatükk, mis loetleb mõningaid Tartu murde häälikulisi erinevusi muu (täpsustamata) põhjaeestilise piirkonnaga võrreldes, näiteks sain pro sein, kiel pro keel, tettut pro techtut, latz pro laps, kützeda pro küpseda. Nende kahe argumendi põhjal näeb jällegi Tallinna ja Tartu eripärade väga selgelt kohta tollases murdetundmises. Göseken esitab teisigi keelenäiteid. Paljude puhul ei nimeta ta täpset piirkonda, kus neid kasutatakse (nt nahrlick, petzick, weydrick, kiriow siuck, sissalick, nartzick, sabel, kehje peck, kahje laba). Mitmed näited on aga siingi esitatud Tallinna-Tartu vastandusena (nt tarre-tubba, penni-koyr).
Gösekeni grammatikas on esmakordne maakondade kaupa keele piiritlemine ja juba ka sõnaselgelt murreteks eristamine. Olenemata sellest, et Gösekenil on eraldi Tartu murret kirjeldav peatükk, on tema teoses põhjalikumalt (ent endiselt mitte väga süsteemselt) kirjeldatud põhjaeesti murrete liigendust.
Siim Antso
Kingisepp, Valve-Liivi, Kristel Ress, Kai Tafenau 2010. Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Tartu: Tartu Ülikool.