Teksti allikas: Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetool, lk 26.

See on teine P. Johanseni poolt tutvustatud Tallinna linnaarhiivis säilitatav dominiiklaste kloostri inkunaabel (Johansen 1929). Teos on ilmunud Strassburgis 1485. a. Selle kaas on paberiga üle kleebitud ja Johansen arvab, et sinna on aastasse 1510 kuuluv käsi kirjutanud surnud, siis järgneb lause Mynna ... tha syno pera tulla ja selle all seisab viimaks sõna kychwsap. Samasse trükisesse on veel kolmas käsi, mis peaks kuuluma ühte aega eelmisega, kirjutanud paar sõna vähe kõrgemale kohast, kus raamatu lõpus nimetatakse trükiaasta ja koht. Johanseni arvates seisab seal dorrist ech sees, kusjuures dorrist ja ech olevat teineteisest lahutatud haagikujulise joonega. Sõnade tähendus ei olevat algul päris selge. Arvatavasti tähendavat nad 'torist ehk sääsk'. Johansen otsib torist'ile seletust Wiedemanni sõnaraamatust, kus see esineb tähenduses 'Weißspecht, Baumhacker, Specht, Blauspecht', kuna torisema ja toristama tarvitatakse suuremate putukate häälitsemise kohta. Ta peab võimalikuks, et mõnes Vana-Tallinna eesti murdes kasutati sääse jaoks nimetust torist. "Siiski jääb nende sõnade ühendus raamatu vaimuliku sisu või piibliga selgitamata," lõpetab ta arutluse (Johansen 1929: 7).

Johanseni seletus on kindlasti üks võimalikest, kuid on teinegi lahendus, mis sobib paremini kokku väljaande vaimuliku sisuga. Kirjutatud võib olla hoopis sõnaühend dorristkch sees. Kuusalu murrakus on registreeritud murdesõna torisk 'anum' (vt Väike murdesõnastik II, 1983) ja väljend tähendaks 'anuma sees'. Anumad ja vaagnad on katoliku kiriku jumalateenistuses vältimatud ning sellise sissekande tegemine mainitud ürikus õigustaks end paremini kui Johanseni eespool toodud seletus. Märkmete tegijaiks võisid olla dominiiklastest mungad, kellele oli kohuseks tehtud eesti keeles jutlustada. Kerjusmunkade kloostrid olid avatud ka elanikkonna alamatele kihtidele ja isegi maa päriselanikele. Nii oli kindlasti ka Tallinna dominiiklaste kloostri elanikkude hulgas munki, kes pärinesid eestlaste keskelt. Pole võimatu, et ääremärkused on pärit eesti soost munkadelt, kes oskasid ladina keelt ja trükitud raamatust ammutasid aineid oma ametikeelseteks jutlusteks kloostrikirikus (Johansen 1929: 7).

Johansen, Paul 1929. Eestikeelsed märkmed kahes dominiiklaste Kloostri raamatus Tallinnas. – Äratrükk Eesti Keelest, nr 5/6, lk 1–7.

Väike murdesõnastik II, Tallinn, 1983.